Otsingutulemused

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Sündides ja kasvades saame ellu kaasa vaimse kaardi, mille abil oma saatust kujundame. Kaart ja elu meie ümber ei pruugi alati kooskõlas olla. Kaart võib olla kirevam kui elu, elu võib osutuda keerulisemaks kui kaart. 50-aastane Eric jõudis noore mehena olla Eesti NSV-le kuulsust toonud JUKU kooliarvuti loomise juures ja elada läbi hingeseisundi, mida kutsub kirgastumiseks. 1995 läks ta elama hooldekodusse. 2008. aasta hingedepäeva õhtul süütab Eric hooldekodu toas küünlad lähedaste mälestuseks ja paneb mängima Carl Orffi Carmina Burana. On viimane õhtu hooldekodus. Järgmisel päeval sammub Eric iseseisva elu poole. Neid samme mahub ka filmi.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Hundi ja inimeste vaheline telekommunikatsioon viib olukorrani, kus gravitatsiooniseadused muutuvad tundmatuseni. Meedia kontrollib maailma, meediat omakorda juhib ja manipuleerib hunt.

Minevikusündmused kipuvad ununema, kuid 1941. aasta juuniküüditamine jääb Nõukogude võimu ühe kõige jõhkrama kuriteona Eesti rahva mällu igavesti. Selle aasta 14. juuni ööl saadeti Eestist välja Siberisse üle 10 tuhande inimese, enamik neist olid naised ja lapsed. Sõna saavad need, kes Siberis ellu jäid ja lõpuks koju tagasi jõudsid. Režissöör Andres Sööt, kelle perekond samuti juuniküüditamisega lagunes, pühendab oma filmi kõigile Siberisse saadetutele. See on aegumatu vastutus – mitte unustada.

Nõukogude kinoajaloos oli Baltimaade näitlejatel üks eriline ja tänamatu roll. Paljudes juba unustusse vajunud sõjafilmides ilmusid eestlased, lätlased ja leedulased linale verejanuliste natsidena. Kas see on mõjutanud baltlaste kuvandit? Seda küsides kõneleb Eesti-Läti koostööfilm kunstniku vastutusest ja valikuvõimalustest. Vastuseks saavad sõna näitlejad ise - Tõnu Aav Eestist, Uldis Lieldidžs Lätist ja Algimantas Masiulis Leedust.

2007. aasta kevadel asuvad vaimupuudega neiud üle Eesti valmistuma oma missivõistluseks. Missikonkurss Miss Vaimukad 2007 saab teoks augusti lõpus Läänemaal Tuksi Spordi- ja Puhkebaasis. Võistlust aitab läbi viia ka Eesti Miss Estonia 2007 Viktoria Azovskaja, kes õpetab, juhendab, julgustab ja lohutab. Noored naised on elevil, õnnelikud ja siirad. Miss Vaimukad 2007 tiitli pälvib Saaremaalt pärit noor naine Pille Siplane, kelle unistuseks on teha ise filmi. Missivõistluse võitmine aitab Pillel oma unistus teoks teha, lisaks missitiitlile saab ta auhinnaks videokaamera. Pille esimene film valmib režissöör Peeter Simmi juhendamisel.