Otsingutulemused

Koloriitsest korstnapühkijast, eriväljaõppega luurajast ja legendaarse Valli baari lorilaulikust sai saatuse tahtel eriti salajane niiditõmbaja iseseisvumisaja öölaulupidudel. Aastaid hiljem avastas ta, et teda kirjutatud ajaloos revolutsionäärina ei mainita. Aeg on tõde päevavalgele tuua ja ajalugu ümber kirjutada. Saage tuttavaks - tema hüüdnimi on Korsten.

Kroonikafilmis viiakse vaataja visuaalsele reisile lähiminevikku, kus aasta algul valitsev ülim optimism asendub aasta edenedes kainestava reaalsusega. Pühendatakse tähelepanu kohustuslikele sündmustele: vabariigi aastapäeva paraad ja presidendi vastuvõtt Estonia teatris. Edasi liigub lugu uue õiguskantsleri ja palju poleemikat tekitanud vabadussamba temaatika juurde. Kaamera jõuab ka 2008. aastal esmakordselt ilmavalgust näinud Uma Pido ja punklaulupidusid kajastama. Finaalis muutub aktuaalseks kohalejõudnud majanduskriis ja sellega kaasnevad dramaatilisused. Film pakub pistelise valiku aastal 2008 toimunud suurtest ja väiksematest sündmustes.

Moskva režissööri Aljona Polunina dokumentaalfilm vaatleb Venemaa 2008. aasta presidendivalimisele eelnenud kirglikku aastat läbi poliitilise opositsiooni võitluse. Sündmused algavad 2007. aasta hakul, endised marurahvuslikud radikaalid (limonovlased) muutuvad Putini ja Medvedevi võimule vastanduva liikumisena arvestatavaks jõuks. Ühinenud opositsiooni Teine Venemaa katse võimule tõusta kukub aga läbi, presidendiks valitakse presidendiks Medvedev. Kaks peategelast, Anatoli ja Andrei, võiksid olla mässajate ja revolutsionääridena juba veterani staatuses. Nende kompromissitus võib neid viia kas barrikaadidele või kloostrisse, kuid mitte iialgi koostööle võimuga.

21. septembril 2008 pidas kaitsepolitsei kinni endise kaitseministeeriumi ametniku ja NATO ning Eesti tippsaladuste hoidja Herman Simmi. Ta tabati rahvusvahelise koostöö tulemusena, milles osalesid nii Eesti kui paljude Lääneriikide eriteenistused. Filmitegijad uurivad, kuidas sai Suure-Jaani poisist nõukogude miilits, kes karjääriredelil üles liikudes tippametnikuks tõusis ning kelle kätte koondus NATO 28 liikmesriigi strateegilisi saladusi sisaldav korrespondents. Kuidas kõrgete riiklike autasudega pärjatud ja soliidse fassaadi taha varjunud mees „mutiks” muutus ega teinud ainsatki viga, mis oleks 13 aasta jooksul andnud vähimatki põhjust kahtlustada teda Vene luurele andmete lekitamises.

Pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal kõrvaldati enamus nõukogude võimu poolt püstitatud mälestusmärke. Pealinna keskel asetsev pronkssõdur jäi aga oma kohale. Rahvasuus Aljošaks nimetatud punaarmee mundris sõdurikuju püstitati 1947. aastal teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõjameeste mälestuseks. Eesti rahvuslaste jaoks sümboliseeris monument Nõukogude okupatsiooni. Paljudele vene keelt kõnelevatele inimestele oli pronkssõdur aga üks vähestest säilinud sümbolitest, mis ühendas neid Venemaa ja vene identiteediga. Arhiivikaadrid jutustavad monumendi ajalugu, aastatel 2005-2007 filmitu kirjeldab emotsioone, seiskukohti ja sündmusi, mis viisid pronkssõduri teisaldamiseni aprilliööl 2007 ning sellele järgnenud pronksiööd, massirahutusi ja rüüstamisi Tallinnas.

Eestlaste jaoks oli pronkssõduri monument Tallinnas Tõnismäel pool sajandit kestnud okupatsiooni sümboliks, kuid venekeelsele elanikkonnale tähistas see võitu fašismi üle. 2007. aasta aprillis otsustas Eesti vabariigi valitsus peaminister Andrus Ansipiga eesotsas teisaldada pingeallikaks muutunud pronksmehe kuju Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Selle tagajärjel vallandus pealinnas vägivaldne kaos. Kanal 2 dokumentaalfilmis antakse ülevaade viimase kahe aasta jooksul pronkssõduriga seotud sündmustest ja taaselustatakse ajalukku minevad purustavad pronksööd neis osalenud inimeste kommentaaride abiga.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise.Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Eestimaa inimesed enne 2003. aasta 14. septembri euroreferendumit. Rõõmsad, uhked, lühikesed, blondiinid, kurvad, vihased, juhuslikud, laulvad, tantsivad, leplikud, igavad, kavalad, pikad, brünetid, töökad, tugevad, vanad, noored, kained, purjus, ilusad, arad ja julged inimesed kohtusid bussi juures, mis peatus Eesti väikestes asulates, et jagada informatsiooni Euroopa Liidu kohta.

2001. aasta presidendivalimistel osutus pärast kolme hääletusvooru Riigikogus ja kahte hääletusvooru valimiskogus Eesti Vabariigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks valituks endine Eesti NSV Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Jälgitakse presidendivalimiste käiku, kuulatakse poliitikute ja presidendikandidaatide arvamusi ning lahatakse väikese riigi ees ja sees olevaid probleeme.

Kaks aastat filmimehe Andres Söödi pilgu ja kaamera läbi: 1996 ja 1997. Kahe aasta kroonikat võib võtta kui järge autori varasematele filmidele „Draakoni aasta“ ja „Hobuse aasta“. Kõiki kolm filmi on aastaportreed, mille on modelleerinud Sööt ise. Ei ole süsteemset ja ammendavat lähenemist vaadeldavale ajajärgule, kinni on peetud vaid sündmuste kronoloogilisest järjekorrast. Sööt filmib ja kommenteerib aega ühtaegu neutraalselt ja samas isiklikust vaatenurgast.