Otsingutulemused

2005. aasta veebruari esimesel nädalal saabus kunstiinimeste meiliboksidesse teade: "Eesti metalli kuulsaim tüdrukutebänd F.F.F.F. läheb laiali! Pärast oma viimast esinemist 2005. aasta jaanuaris Iirimaal otsustas grupp F.F.F.F. koosseisus Kristi Paap, Kaire Rannik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar ja Maria Valdma, et senisel kujul pole nende ühisloomingul enam mõtet." Dokumentaalfilm portreteerib ligi kümme aastat koos tegutsenud rühmituse F.F.F.F. (Fun For Five Females) kuulunud kunstnikke ja avab laialimineku tagamaid. Palju juttu ja segaseid tundeid nagu iga lahutuse puhul.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Tartus 1988. aastal asutatud Kursi koolkonna teeb eriliseks see, et ta polegi kunstikoolkond vanas mõistes, pigem on see sõpruskond ja vähem mingit konkreetset stiili või ideoloogiat ühendav liikumine. Vaatamata sellele on seltskond püsinud koos ja igal aastal esinenud vähemalt ühe ühisnäitusega. Film keskendub rühmituse kunstnike erinevate loomekreedode tutvustamisele: Ilmar Kruusamäe, Andrus Kasemaa, Peeter Allik, Albert Gulk, Priit Pangsepp, Imat Suumann, Marko Mäetamm, Reiu Tüür.

Mare Vint (1942) leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.

Nikolai Kormašov teeb ettevalmistusi Nikolai kiriku vanaaegse altari ikooni restaureerimiseks, milleta kunstnik ei kujutaks oma elu ette. Ta kirjeldab ikoonide restaureerimise protsessi ja koos noorema poja Orestiga võetakse ette järjekordse ikooni taastamise keeruline tee. Kormašov, elukutselt puusepp ja plekssepp, on restaureerimiskoolkonna looja Eestis ja suurepärane kunstnik, tagasihoidlikult peab ta maalimist vaid oma harrastuseks. Ikoonidesse ja nende taastamisse suhtub Kormašov aukaurtuse ja lugupidamisega ning leiab, et kunstnik on kohustatud tegema head. Headus – see on harmoonia.

Johannes Võerahansu (1902 -1980) on eesti maaliklassika silmapaistvamaid meistreid. Esimese põhjapaneva kunstihariduse omandas ta 1920ndate alguses legendaarses Ants Laikmaa ateljeekoolis. Võerahansu on esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Oma abikaasat meenutab kontsertpianist ja kauaaegne klaveripedagoog Erna Saar. Vanadaam kirjeldab oma tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. See on kahe väljapaistva kunstniku lugu koos veedetud paarikümnest aastast.

Maalikunstnik Valdemar Väli (1909 – 2007) elulooülevaade ja üksikasjalik tutvustus tema rikkalikust portreeloomingust, millega ta on ennast jäädvustanud eesti kunsti ajalukku. Samuti antakse ülevaade maastikest, linnavaadetest ja kompositsioonidest kogu loomingu ulatuses. Valdemar Väli loomingut analüüsivad kunstiteadlased Mai Levin ja Leo Gens.

Metallikunstnik Enn Johannes (1936) on eesti medalikunstnik, kelle kujundatud ja valmistatud on Kristjan Raua nimelise kunstipreemia ja Konrad Mäe maalipreemia medalid. Loomingulises kõrgvormis kunstnik ja õppejõud on sunnitud loobuma Tallinna korterist, õppejõu tööst Kunstiakadeemias ja elab nüüd vaid üksikute vanakestega asustatud külakeses Hiiumaal. Iga-aastased kunstipreemiate ning riiklike kultuuri- ja spordipreemiate mälestusmedalid tulevad nüüd Tallinna väikesest külast Hiiumaalt, kus Enn Johannes oma abi vajava vennaga vabakutselisena elab.

Erki Kasemets teeb oma kunsti hävingu ääre peal. Ta tõmbab oma ideid väärtusetute asjade hulgast nagu mängukaarte suurest pakist ja heidab need sinna jälle tagasi. Tema loomingusse kuulub isikliku elu dokumenteerimine, polügoonteater, prügikunst ja perfomance’id, masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine. Kasemets on keskkonnakunstnik. Tema näitustest ei jää midagi järele, tema kunst on kokku pandud tsivilisatsiooni jääkidest, pärast eksponeerimist galeriis rändavad tema teosed pahatihti prügimäele tagasi. Kasemetsa kunstis on tähtis kontekst: tema kunsti ei saa tarbida, aga saab selles osaleda.