Otsingutulemused

Metsavendade aastakümnete pikkune meeleheitlik vastupanu ei andnud loodetud tulemusi. Nad ei suutnud vabastada Eestit võõrvõimu ikkest ega hoida ennast ja omakseid. Siiski tõestasid nad järgnevale sugupõlvele, et iseseisev Eesti oli midagi, mille eest tasus võidelda ja surra. 13 endist metsavenda, meest ja naist, meenutavad oma metsavennalugu, räägivad mälestuskilde metsa minemise ajenditest, julgeoleku haarangutest, sissisõja taktikast, reetmistest, vangilangemisest, ülekuulamistest jpm. Sõna saavad Ilmar ja Ilse Kivisild, Olav Sööt, August Hatto, Henno Ernits, Oskar Roosi, Aleksander Õismaa, Vilhelmine Lääts, Viktor Paljula, Aksel Viisut, Hilja Sarapuu, Alfred Käärmann ja Aksel Mõttus.

Kunstnik Lemming Nagelil (1948) on olnud küljes positiivses mõttes halva poisi maine. 1990ndate keskpaigast peale on ta toonud oma töödesse maalivälist materjali, loonud kollaaže, assamblaaže ja asunud maali lausa füüsiliselt analüüsima. Ta on esitanud ühel pinnal väga erinevast loogikast lähtuvaid fragmente, teinud lõuendisse auke, osutanud mitmete (väljamõeldud) maailmade sümbioosile, liikunud absurdimaailma. Lemming Nagel pole seltskondlikult nii aktiivne kui varem, aga tema kunst on muutunud talle omases absurdivõtmes sotsiaalselt tundlikumaks.

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.

Tragikoomilise alatooniga dokumentaalfilm XXIII laulupeo tule teekonnast 1999. aastal Tartust läbi Kesk-Eesti, Ida- ja Lääne-Virumaa Tallinna. Sündmus ise on omamoodi veider, kuid suurejooneline. Rongkäigus liiguvad hobuvankrid ja bussid, rekkad tagavarahobustega, kiirabi ja politsei. Osalejaid on saja ringis, nende hulgas laulumehed, reporterid ja televisioon. Tulevanker läbib ligi neljakümmet küla ja linna. Jälgitakse mitte ainult sündmust, vaid ka seda tahku meie elust, mis jääb peateedest kõrvale. Kümme päeva kestva teekonna jooksul saab vaataja hea läbilõike Eesti maaelust ja inimestest 20. sajandi viimasel suvel.

Endine külapostiljon Nelli sõidab jalgrattaga mööda oma kunagist postivedamise ringi ning kuuleb-näeb, mis ühes kauges Lõuna-Eesti külas ühe aastaringi sees juhtub. Film püüab jäädvustada kummalist liimistlahti õhustikku selles Jumalast mahajäetud paigas, kuhu ei satu ükski europoliitik, isegi mitte vallavanem. Kes neist siis tänapäeval enam rohujuuretasandi probleeme uurib...

Lea Valteri (1926 – 2013) üle nelja aastakümne pikkune loomingutee on fenomen eesti tarbekunstis, tema vaipu iseloomustab geomeetriliste kujundite ja värvi meisterlik ühendamine vaiba emotsionaalse kõlajõu väljendamisel. Lea Valteri käekiri on omanäoline, julge ja lakooniline, kompositsioon selge ja kindla rütmiga, tema erialaks on villasest lõngast pindpõimes vaip.

Eestit okupeerinud võõrvägede jaoks oli kahjustamata loodus ja terve elukeskkonna säilitamine teisejärguline. Nõukogude kindralid paigutasid keskkonnaohtlikud baasid enamasti Eesti looduskaunitesse paikadesse, valgalade ja veekogude lähedusse. Eestis oli Nõukogude sõjaväe kasutuses ligi 1565 militaarobjekti, sealhulgas viis lennuvälja, üle 50 raketibaasi, polügoonid jm. Taasiseseisvumise järel on meie keskkonnakaitsjaid vaevanud ebakindlus – kas on leitud ja kahjutuks tehtud kõik reostusallikad ja maapõues peituvad ohtlike ainete jäägid.

Avakaadris on Eesti kaardil märgitud piirkonnad, kus paiknesid Nõukogude okupatsiooniaegsed militaarobjektid. Tavaliselt asusid need looduskaunites kohtades, järvede ja jõgede läheduses. 1991. a seisuga oli Eestis Nõukogude sõjaväe kasutuses ligi 1565 militaarobjekti kogupindalaga 871 km2, mis on ligi 2% Eesti Vabariigi territooriumist. Nüüdseks on ehitised juhuslike rüüstajate ja loodusjõudude poolt lõhutud.

1939. aastal pärast Nõukogude Liidu poolt Eestile peale surutud baaside lepingut sai Paldiskist NL sõjaväebaas. Pärast teist maailmasõda oli linn esialgu avatud ka kohalikele elanikele, kuid 1962. aastal vastu võetud otsus luua Paldiskisse NSVL tuumaallveelaevnike õppekeskus, muutis Paldiski 30 aastaks kinniseks sõjaväelinnaks. 1968. aastal hakati õppekeskuses koolitama välja aatomiallveelaevade ekipaaže. Paldiskisse ehitati tõenäoliselt maailma ainus maapinnal asuv tuumaallveelaeva täpne makett koos tuumareaktoriga. Hiljem lisandus ka teine tuumareaktor. Vene sõjavägi lahkus Paldiskist 30. augustil 1994. Sõjavägi jättis linna maha väga viletsas seisukorras.

Üheks nõukogudeaegseks pärandiks on radioaktiivne reostus, NSV Liidu koloniaalpoliitika markantne näide tahtmatusest tegutseda keskkonnasäästlikult. Suuremad radioaktiivsed reostuskolded olid Sillamäe uraanirikastusvabrik, Saku radioaktiivsete jäätmete matmispaik, Valga lähedal asunud tuumarakettide maa-alune stardikompleks ja Paldiski tuumaallveelaevade õppekeskus. Kõigi nõukogude tuumaobjektide puhul on probleemiks täpsemate plaanide puudumine, info hankimine Venemaalt on seotud aga tohutute raskustega.