Otsingutulemused

Dokumentaalfilm eksootilises Mongoolias toimunud meditsiinilisest missioonist, kus osalesid inglise ja hollandi kirurgide kõrval ka kaks eesti meedikut - missiooni juht doktor Jüri Teras ja anestesioloog Kristjan Kalling. Nende eesmärk oli opereerida songa all kannatavaid patsiente ja õpetada välja oma kohalikke kolleege. Kirurgide filmimise kõrval käis filmi autor vaimujõudu otsimas šamaan Ochiroo juures, veetis päeva budistliku kloostri mungaõpilastega ning õhtupooliku rändkarjakasvataja Battsingihi ja tema naise Ossortshami peres.

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda Tallinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. „Kui jalgratta oleksid leiutanud tiibeti mungad, oleksid nad seda eelkõige kasutanud kui meditatsioonivahendit,“ ütleb kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis – need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.

Poeetiline dokumentaalfilm lõunamaise temperamendiga kunstnikust Jaan Paavlest (1940 – 2010), kes on olnud skandaalne Eesti poeet ja peformance’i-kunstnik juba aastakümneid. Jaan valmistab ette oma 70. juubeli näitust “Alati on alati”, töötab viimase maali kallal ja unistab isiklikust ateljeest. Kuidas sünnib looming ja millele vastab kunstniku olemus? Peategelase ja tema sõbra Leo arutelude kaudu tõstatuvad elufilosoofilised küsimused. Sattudes mõneti koomilistesse ja ootamatutesse olukordadesse, interpreteerivad nad maailma täiesti teistmoodi, kui seda näeb tavainimene.

Sukeldutakse meie rahvuslikku lemmikajaviitesse – joomisse. Peategelased on nutikaid ettevõtjaid, kes vaatamata öisele alkoholimüügikeelule üritavad seadusi üle kavaldada ja pakkuda alkoholi laenutamise teenust. Erik, vilunud ettevõtja, võitleb kohtus tarbijakaitsega, et oma äri edasi ajada. Jass ja Art, ettevõtluses sinisilmsed, kuid alkoholi vallas kogemustega kunstnikest sõbrad, alles alustavad seda teekonda. Erik on tõsimeelne viinalaenutaja. Jassi ja Arti stseenide taga võib aimata kavalat lavastust ja mõõdukat provokatiivsust.

14-aastane ratastoolipoiss Taavi proovib ajakirjanikuametit. Oma nutikate küsimustega pöördub ta erinevate inimeste poole. Taavi vestluskaaslasteks on samuti ratastoolis proua Sirje Hannit, ajakirjanik Priit Pullerits, näitleja Toomas Tross, vaimulik Philippe Jourdan ja Taavi vanaema. Taavi esitab lihtsaid, asjalikke, aga vahel väga keerulisi küsimusi, millele vastamine pole sugugi lihtne. Sünnib sild ja side inimeste vahel, keda tavaelu ei pruugi iialgi kokku viia. Taavi soovib filmis jääda nii iseendaks kui võimalik.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistritööna valminud nukufilm on noore animafilmitegija Anu-Laura Tuttelbergi režissööridebüüt. Vanade nukkude kasutamine annab filmile erilaadse õhustiku. Jahimehed sügisesel põllul ja uimaselt ukerdavad kärbsed vesiveski pööninguaknal on kummastaval kombel omavahel seotud. Mölder, kelle hoole all pesakond pardipoegi lennuvõimeliseks sirgub, lisab loole veelgi seostemüstikat.

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.