Otsingutulemused

Isikulooline dokumentaalfilm Tallinna linna raamatukogu kauaaegsest juhatajast Aleksander Sibulast (1884-1981) on üles ehitatud rohketele foto- ja arhiivimaterjalidele. Isa ja vanaisa meenutavad filmis tütar Helle Sibul ja tütretütar Tiina Peenoja. Lisaks pikemad intervjuud kirjandusteadlase Livia Viitoliga ja raamatukogude ajaloo uurija Piret Lotmaniga. Katkendid Heidi Sarapuu lavastusest "Kui me elasime raamatukogus…". Käsitletakse meie riigi ja raamatukogude ajaloos olulisi perioode, sh raamatute hävitamisi okupatsioonide ajal. Samuti antakse ülevaade inimestest, kes Aleksander Sibula kõrval Eesti raamatukogunduse arengut kujundasid - Mall Jürma, Friedrich Puksoo, Richard Antik, Mart Pukits, Helene Johani.

ANK ’64 oli aastatel 1964–1969 Tallinnas tegutsenud kunstirühmitus, mille moodustasid Eesti Riikliku Kunstiinstituudis (ERKI, tänane Eesti Kunstiakadeemia) õppinud noored kunstnikud Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Marju Mutsu, Vello Tamm, Tõnis Laanemaa ja Aili Vint, vaimseks juhtfiguuriks Tõnis Vint. Rühmituse asutamise 50. juubeli eel toob Tallinna kunstihoone publikuni ulatusliku ja esindusliku retrospektiivnäituse, mis taaselustab 1960. aastate idealistliku ja otsingulise vaimu ning on mõeldud austusavaldusena ANK ’64 helgele ja mängulisele eksperimentaalsusele. Enamik ANK 64 liikmeid on tegusad tänini.

Kummalise, hiiglasliku ja nähtamatu äriimpeeriumi, ilmselt läbi aegade suurima Eestist juhitud sõuäri, stuudio Eesti Reklaamfilm lugu. Hulljulge idee luua Nõukogude Liidus reklaame tootev stuudio sündis ühe mehe, Peedu Ojamaa peas. Sajad andekad nupumehed ja filmiloojad valmistasid tema juhtimisel tuhandeid reklaamfilme, mis vallutasid miljoneid südameid. Uskumatuna näiv lugu leidis aset “sotsialistlikus impeeriumis”, kus kaupa, mida reklaamida, õieti polnud ja turureeglid ei kehtinud. Üldise kaubapuuduse ja sotsialistliku käsumajanduse tingimustes reklaamiti vahel ka kogunisti olematuid asju ning loodi mulje petlikust kaubaküllusest Nõukogude Liidus.

Kas raudteeromantikast on tänasesse on jäänud kõigest sõnapaar? On rong sõiduvahendina Eestis jagamas oma eelkäija, hobuse, väljasuremisele määratud saatust? Kohtume filmis mehega, kes ametilt raudteeohutuse spetsialist, kuid hingelt iluotsija. Sündinud ja kasvanud raudteelaste perekonnas, kaotanud traagilise rongiõnnetuse tagajärjel oma lähedase ja pagedes tänagi aeg-ajalt oma vanematelt päritud raudteeputkasse elu üle järele mõtlema, kehastab Ivo kõike seda, millest raudtee-romantikud eelneva pooleteist sajandi jooksul rääkinud on.

Meteoroloog Vello Park elas 1982. aastal Antarktika kõige karmimas polaarjaamas Vostok üle elektrijaama põlengu. 20 ekspeditsiooniliiget jäid põlengu tõttu valguse ja soojuseta, väljas oli üle 70 miinuskraadi, tulekul oli kuid kestev polaaröö. Põlengus hukkus üks meeskonnaliige. Rasketes oludes lõhenes meeskond kaheks, Vello oli nagu hingekarjane kahe leeri vahel. 27 aastat hiljem kohtub Vello ekspeditsioonikaaslastega Peterburis, et meenutada juhtunut ja siluda kunagisi lahkhelisid. Mehed pole selle traagilise öö järel alanud hõõrumisest siiani üle saanud.

Torgu meesansambel on Sõrve poolsaare peal viimane kooskäiv punt, kelle ridasid aga aeg halastamatult hõrendab: viimaste aastatega on maetud neli laulukaaslast. Kolmteist aastat tagasi loodud kaheksaliikmelisest ansamblist on alles kolm vaprat vanahärrat – Peeter, Leo ja Endel, kes ei taha elule alla vanduda. Aga kuidas laulda kolmekesi neljahäälset meestelaulu? Lahkunud juhendaja asemel on prooviruumis hääletult seisev akordion, vajalikku pillisaatjat saare pealt ei leia. Ei ole muud, kui tuleb hakata ette valmistama ansambli lõppakordi. Mehed otsustavad korraldada oma viimase kontserdi.

Jeruusalemma külje all, keset araablaste kvartalit Õlimäel, elab vene õigeusu kloostris 82-aastane eestlannast nunn ema Ksenja. Kuigi kõrge betoonmüüriga eraldatud kloostris kella kunagi ei keerata ja elu käib endiselt Juliuse kalendri järgi, on kakskümmend aastat ema Ksenja jaoks möödunud kui üks silmapilk. Nunnade hierarhias on ta jõudnud eelviimasele astmele: on jäänud vaid viimane samm, suur skeema ehk lõplik vaikus. Kuid enne vaikust on ema Ksenjale antud luba ära rääkida oma elu lugu.

USA California osariigi Piedmonti 39-liikmeline tunnustatud noortekoor koos dirigent Robert Gearyga saabub 2009. aasta üldlaulupeole Tallinnasse ETV tütarlastekoori dirigendi Aarne Saluveeri kutsel. Eestlasi ja laulupidu peegeldatakse California noortekoori, kahe dirigendi ja sõbra pilgu läbi. Kaadrid eesti ja ameerika noorte koorilauljate omavahelisest suhtlemisest ja laulupeost vahelduvad muusikute ja muusikaajaloolaste kommentaaridega, mis tutvustavad laulupidude ajalugu 1869. aastast tänapäevani. Hoolikalt valitud arhiivimaterjalid annavad filmile ajaloolise konteksti ja värvingu.

2001. aastal alustas Tallinna Läänemere Gümnaasiumis tööd esimene keelekümblusklass, kus vene rahvustest õpilased hakkasid süvendatult õppima eesti keelt. 2003. aasta kevadel tehti kolmandat klassi lõpetavate laste elust dokumentaalsarja „Keelekümblejad“. 2007 läksid filmitegijad õpilaste juurde tagasi. Valmis dokumentaalfilm „Keelekümblejate kaks kevadet“. Kevadel 2012 ollakse taas jälgimas noor keelekümblejaid, kes on lõpetamas gümnaasiumi. Kokku saab film ühe põlvkonna kasvamisest ja arengust kahes keeleruumis.

Võrumaal Kütiorus on pikki aastaid pidanud veskimehe ametit Aleksander Zupsmann. Oru põhjas voolaval Iskna oja ääres töötas vanasti tosin veskit, praegu on töökorras neist veel Küti Mäeveski. 96-aastane veskimees meenutab möödunud aegu ja näitab ette, kuidas 150-aasta vanune veski töötab. Kunagi oli veskiõu viljavankreid täis, nüüd on ümberkaudsed põllud võsastunud ja talud tühjad. Aleksander unistab, et ehk tuleb kunagi aeg, kas 20 või 50 aasta pärast, mil põllud jälle üles haritakse ja Kütiorgu elu tagasi tuleb.