Otsingutulemused

Eesti rahvuskangelase ja spordiajaloo suurkuju Kristjan Palusalu (Trossmann, 1908 - 1987) eluloofilm. Palusalu elukäik on lugu maapoisist, kes teeb endast Euroopa kangeima maadleja ja võidab 1936. aastal Berliini olümpiamängudel kaks kuldmedalit. Lähedaste, sõprade ja kolleegide meenutused, arhiivikaadrid, raadioreportaažid ning lavastatud episoodid taasloovad Maailma-Kristjani elu- ja sporditee.

Kunagiste Eesti naiskodukaitsjate ja Soome lottade meenutused, mida ilmestavad haruldased arhiivimaterjalid, kaardistavad väikese inimese ja riigi haavatavust suurte totalitaarsete riikide poliitilises mängus. Kroonikakaadrid ilmestavad totalitarismi tõusu 1930ndate Euroopas, demokraatia allakäiku ja massipsühhoosile alistumist. Vanad naised on kogenud raskeid aegu, kuid oma sooja ja inimliku olemisega annavad nad vaatajale lootusetunde, et hea võidab kurja. Nende inimlikkuse valguses tõuseb esile inimkonna pimedam pool, see, mis tuleb esile poliitilises vägivallas, kus inimesed sunnitakse vaikima, endasse tõmbuma ja unustama.

Ekraanil on monumendid ja kunstimälestised, mille saatus on olnud lähedalt seotud Eesti Vabariigi ajalooga. Sõna saavad eesti skulptorid, endised meelsusvangid, ühiskonna- ja kunstiteadlased. Miks me vajame oma monumente? Kuidas on suhtutud monumentidesse ja kunstimälestistesse Eestis ajaloo tõmbetuultes? Mälestusmärgid võivad olla ideoloogia ohvrid. Ainuüksi 20. sajandil on Eesti üle elanud mitu riigivõimu, mis ajaloo areenilt lahkudes on võtnud kaasa ka oma monumendid. Ajal, mil stabiilse arenguga riikides on suhtutud monumentidesse kui kunsti- ja ajaloomälestistesse, on paljude sõjamälestiste saatus Ida-Euroopas muutunud aktuaalseks.

11. septembril 1997 vapustas Eestit tragöödia, kus Eesti kaitsevägi kandis rahuaja tingimustes ajaloo suurima kaotuse: sõjaväeõppusel hukkus 14 noort meest. Film analüüsib tragöödiast tulenevat süü ja süütuse dilemmat ning uurib toimunu tagajärgi inimhingele, muutusi inimpsüühikas ja isiksustes. Taustaks noor Eesti riik.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise.Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Evi Tihemets (1932) on olnud pool sajandit eesti graafikute esiridades. Ta on viljelenud väga erinevaid tehnikaid, eelkõige värvilist litograafiat, pehmelakki ja teisi sügavtrükitehnikaid, segatehnikaid. Ta on loonud nii pisigraafikat, portreesid kui ka monumentaalseid suurvorme, illustreerinud raamatuid, võtnud kasutusele siiditrüki. Tema looming üllatab praegugi otsingurõõmu ja ideede värskusega. Evi Tihemetsa töid on eksponeeritud enam kui kolmekümnel isikunäitusel, mis on toonud talle mitmeid kodumaiseid ja rahvusvahelisi preemiaid. Lugu eesti naiskunstnikust, kel seljataga väga stabiilne pikk loominguaeg.

Noor Vanemuise näitlejanna Liina hakkab mängima Tiinat August Kitzbergi “Libahundi” uues postmodernistlikus lavastuses. Kuid teatris kummitab, proovidel lasub needus, mänguverest saab päris veri... Lavastus ei sünni enne, kui pole lahendatud mõrvamüsteerium, mis viib Liina tagasi eelmise sajandi teatrilegendide ja -intriigide juurde. Film valmis eesti kutselise teatri sajandaks sünniaastaks.

Reginleif on intelligentne teismeline tütarlaps, kelle vanemad on juba aastaid lahus elanud. Ta vanemad ei ole just kõige tavalisemad inimesed, mõlemad on eesti punkroki pioneerid 1980ndaist: Anu ja Tõnu Trubetsky. Kahe kodu vahel liikudes ja palju üksi olles on Reginleifist saanud tugeva ja terve eneseteadvusega noor neiu.

Jaanuaris 1950 Eestis sünnijärgse kodanikuna Virumaal ilmale tulnud Rein Mikke sai pärast sundlapsendamist vanemateks NKVD töötajad ja nimeks Vladimir Levtšenkov, hiljem Aleksei Levtšenkov. Eesti sünnijärgne kodanik on sunnitud oma kodumaal elama võõra riigi kodanikuna, ainsaks isikut tõendavaks dokumendiks punapass, kuna kohus keeldus sundlapsendamist õigustühiseks muutmast. Mehe soov on taastada oma tegelik päritolu ja nimi.

Nii noorte inimeste kui riigi küpsemisel on tuntavaid sarnasusi, mida filmi tegijad otsivadki. Peategelasteks on ETV tütarlastekoori koorilauljad, kes alustasid mudilastena kooslaulmist riigis, mis oli laulu toel saavutamas iseseisvust. Film dokumenteerib ajavahemikku 1990—2004, alates laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest kuni astumiseni Euroopa Liitu. Jälgitakse tüdrukute kasvamist läbi muutusterohke aja. Filmi lõpuks on tüdrukud täiskasvanud ja Eesti riik võrdne võrdsete seas. Võtted toimusid 2002. aasta veebruarist 2003. aasta veebruarini. Kasutatud on Eesti Televisiooni arhiivimaterjale.