Otsingutulemused

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade ...

Film jälgib noorpaari Jacot ja Sabinat, kes valmistuvad lapse sünniks ja kohanduvad uue eluga vanematena. Jaco ja Sabina kohtusid 2020. aasta suvel ja on sellest ajast saati kogu aeg koos olnud. Aastaga on nende elus palju toimunud - nad kolisid kokku, külastasid Sabina kodumaad Kolumbiat ja Sabina jäi lapseootele ning neist said lapsevanemad. Sabina töötab Wise'is ja soovib jätkata eksperimentaalfilmide tegemise ja fotograafiaga. Jaco aga peab hauakaevaja ametit ja tahab õppida haljastust. Nende suurim unistus on elada maal looduses, väikeses suvilas, kasvatades oma aeda ning põllusaadusi. Sabina ja Jaco on paar, kes on nii erinevast kultuuriruumist kui ka generatsioonist. Sabinal ...

Miriami pere telgib järve ääres. Pärast väsitavat päeva puhkab pere telgis, ainult kanal ei tule und. Ta läheb välja jalutama, kuuleb aga hirmutavaid öö hääli ning näeb pimeduses helkivaid silmi. Kana haarab fotoka, et enda ümberpiirajatest pilte teha. Hommikul saavad kõik näha, keda kana öösel kartis.

Vihmasel sügispäeval ehitavad isa ja väikevend lennukit, Miriam vaatab lõunamaist pildiraamatut, kana unistab aknataguste kurekolmnurkade mõjul lõunamaale lendamisest. Kui vihm lõpeb, viib ema kõik parki lehti riisuma. Sealgi erutavad lõunamaale lendajad kana sedavõrd, et ta ikka lausa kastanilatva tikub, kust vapralt lendu hüppab, siiski lehehunnikusse sadades. Väikevend pakub talle oma lennukit, kuid seegi puruneb vastu kastanilatva klotsideks. Kana saab totaalselt häbistatud. Siis tuleb isal hea mõte. Miriam voldib paberist lennuki, sinna pannakse pilt Kanast ja lennutatakse üles kurgede kolmnurga juurde, kes selle rõõmsalt lõunamaale veavad.

Miriami pere meisterdab koduhoovis lumememme. Nende juurde tuleb kodutu koer, kes on lumememmest sisse võetud. Koer ei lahku, kuid õues on tal külm. Koerake tuuakse tuppa ja ehitatakse talle isegi tore kuudike. Ainult kana ei mõista üldist rõõmu. Öösel elab just tema üle kõige ärevamaid hetki. Hommikul ilmub välja koera peremees. Siis selgub ka põhjus, miks koer lumememme nii omaks pidas. Lõpuks leebub ka kana.

Noor ajateenistuja Vilbe visatakse Kaitseväe harjutusalal tundmatus kohas koos temast kardinaalselt erinevate poistega metsa. Nende ülesanne on lihtne - jääda ellu!

Kanale meeldib tuulelohega hullata. Ta unistab sellega lennata nagu päris lind. Kui Miriamil enam mänguks aega pole, ahvatleb kana endaga kaasa väikevenna. Kuid lohe on väikevenna jaoks liiga suur ning tõstab väikevenna puulatva. Miriamil ja kanal tuleb kiiresti tegutseda, et väikevenda puuladvast alla saada. Ühisel nõul see õnnestubki.

Miriam teeb köögikombainiga jäätisekokteili. Ka kana on köögikombainist huvitatud, kuid lülitab valesid nuppe ja masin kukub põrandale puruks. Kuna Miriam on ametis triikimisega, jääb kana ise kombaini remontima. See õnnestubki. Hiljem tahab ema sellega süüa teha, kuid masin on hulluks läinud. Selgub, et kana on ise masinasse pugenud.

Väikevend jääb haigeks, mistõttu pälvib kogu ülejäänud pere tähelepanu ja hoolitsuse. Arstionu pintseldab tuulerõugetesse haigestunud väikevenna rohetäpiliseks. Miriam tunneb ennast õnnetuna. Lõpuks ei oska ta enam muud teha, kui värvib ka endale rohelised täpid näole. Ka kana on siin asjaline ja tahab endale samuti rohelisi täppe saada.

Portree kahest hiliskeskaeas fimimehest, Krsitjan Svirgsdenist ja Edvard Ojast, kes on olnud aastaid tuntud tegijad, aga nüüd jäänud konkuretnsist kõrvale. Hinnatud filmioperaatorid Kristjan ja Edvard on olnud kolleegid-konkurendid pea 40 aastat, nüüd lähevad nad teineteisele külla. Kohtuvad nad omavahel harva, aga kui kohtuvad, kisub aasimiseks ja tülikangutamiseks. Ometigi on meeste ärplemises ja tögamises vennalikku soojust.